Lihtsad asjad

Vahest isegi kui tahad ja loodad parimat ei lähe nii nagu soovid. Elu on kord ettearvamatu ja taktijoonetu. Raske on ennustada mis elu toob, ainuke vahe on selles kuidas inimesed on valmistunud ettearvamusteks. Nagu eelnevalt märkisin tulime siia linna kindla plaaniga leida kõrge palgaline töö , mis tagaks piisavalt raha reisimiseks. Tõesti raha on niivõrd vajalik ressurss et ilma selleta võid leida ennast kuuse all magavat. 

                Alustasime oma tööotsinguid päris alguses kui saabusime siia linna. Olles siin ligi  2 nädalt võin tõdeda ,et väga valus sai olema tööleidmine siin kandis. Käisime otse firmades põhiventiilidelt tööd küsimas – saime ligi 100 EI vastust. Kurb kas pole? Polnd tegelikult nii kurb , kui kord oled juba 50 ´´Ei ´´ vastust saanud ,tekib ülejäänud 50 ´´Ei´´ vastuse peale  kange tahtmine naerda,et kaua võib. Vahest jäi endalegi endast debiiliku mulje. Kui lähed tööintervjuule , kus peaksid jätma endast tõsise töömehe mulje, seevastu ladistad naerda nii et kusi püksis. Mõistagi saime nendest kohtades kindla EI.

                Nali naljaks nii kaua kui reaalsus kukil seisab. Peale kahte nädalat olime rahaliselt peaaegu nullis. Taskus seisis hädine 100 dollarit kolme peale.   Kelle jaoks hirmutav ,kelle jaoks väljakutse. Pidasime targemaks see 100 dollarit toidu peale jätta kui nälga kärvata. Seega lahkusime aborigeenide hostelist ja leppisime autos elamisega. Ega autos magada polegi nii hull , aga kui väikses autos magab 3 jorrsi ja lisaks nendele nende daivaar siis tekib olukord ,kus oled kui silgud karbis.

                Viimase variandina ,et kastanid tulest välja tuua olin valmis uuesti plaatima hakkama. Küll kes mäletab lubasin endale kui teistele et ei hakka enam tegelema plaatimisega. Kuid siiski võtsin ajalehe ja helistasin kohalikule plaatijale ja pakkusin ennast tööle. Vahest kui on häda kõige suurem seal on abi kõige lähemal. Vedas ja vend võttis mind kohe järgmine päev tööle. Peale esimest töö päeva tundus ,et tööandja jäi tööga rahule ja jätksin plaatimist järgnev päev. Olime olukorras kus üks meist töötas ja kaks veel otsisid tööd. Tuli leida uus lahendus ja pakkusime välja variandi et liiguks uuesti üles Broome poole. Kui plaatijast ülemus seda kuulis pakkus välja variandi ,et võime elada tema taga aias olevas karavanis. See idee oli meie jaoks kui unelm ja võtsime pakkumise kohe vastu – karavan on küllalt suur ,et mahutada õhumardratsid kus magada ja ruumi ,et vabalt liikuda. Parim osa oli  viis meetrit karavani uksest välja , kus asus külmkapp täis õllet, mida võime vabalt omavoliliselt kasutada.  

Usun ,et asja iva oli selles ,et suutsime veel usku ja rõõmsat meelt säilitada olukorras ,kus polnud just kõige meeldivam olla.

Pilte siis karavanist mida tööandja võimaldas :

 Millega mina siis tegelen tööjuures , pildil plaadid pole just kõige puhtamaks küüritud aga ülevaateks piisab.