Aborigeen ehk pärismaalane või siis tõeline punasemandri pärija, seda muidugi seniks kuni valge mees tuli ja lõi seapesas korra majja. Väidetavalt oli aasta 1606 kui esimest korda valge mees oma jala siia tõstis. Alustades terade eemaldamist sõkaldest seda kolooniate loomise ja orjapidamisega, pannes musta mehe tööle. Võite kutsuda mind rassistiks kuid leian ,et sellel mandril valitseks täielik kaos kui see oleks valgele mehele kahe silma vahele jäänud.
Tänaseks Austraalia lausa õitseb, maailma sisemajandus kogutoodangu pingereas üheksas riik, edastades Euroopa suuremaid riike nagu Prantsusmaa, Saksamaa ja ka Inglismaa. Kiirelt arenev iseseisev riik tugeva majanduseluga. Seda kõike ajast mil euroopast hakkasid uued tuuled puhuma siia rannikule.
Kõik see eelnev jutt on tõesti ilus ,kuid kahjuks tänapäeval on orjanduslik olukord pöördunud 180 kraadi peapeale. Kurb aga tõsi, valgest mehest on saanud nii iseenda ori kui ka musta mehe ori. Seadus näeb ette ,et aborigeenid saavad igakuiseid toetusi ja pensione, mis tõttu aborigeenid siin maal ei suvatsegi tööd teha. Tööst meelsam tegevus on kasti joomine ja mõtetu tänaval vedelemine. Uskuge mind aga kui kord oled pea ees pudelisse kukkunud, siis on sealt raske välja saada.
Kindlasti ei saa kõiki aborigeene ühte potti panna , küll aga lõvi osa neist on riigile kasutud ja teistele koormaks. Huvitav on asjaolu nagu tsiviliseeritum elanikkond on leppinud sellise olukorraga. Pole ka tunda avalikku rassismi nende vastu, küll aga kui olen kohalikega suhelnud siis ollakse lihtsalt negatiivse suhtumisega aborigeenide suhtes. Küllap tuleb siin appi austraalaste liiga loomulik sõbralikkus ja tolerantsus.
Lubatud jutt Robertile.
Lubatud jutt Robertile.
No comments:
Post a Comment