Tunnen rahu, olles rahuldamatu...: Karijini rahvuspark

Ligi 600 000 hektarit suur rahvuspark, mis on ametlike teadeannete järgi Lääne – Austraalia teiselt suurim rahvuspark. Meile üsna võõras oleks öelda rahvuspark, sõna ´´park´´ viitab rohkem meile eestimaa inimestele rohkem rahulikku kohta ,kus aega veeta ja piknikku pidada. Et asjast parem pilt saada nimetaks mina selle ümber kanjoniks. Kanjon ,mis on üsna karm koht elutegevuseks, sellele annab kinnitust fakt ,et Karijinis leidub iga 10 hektari peale üks inimene. Seega vähe asustatud paik Lääne Austraalias, mis meelitab ligi turiste ja inimesi ,kes otsivad väljakutseid.

Minule tuli idee külastada Karijinit juba 3 nädalat tagasi. Kuulsin ,sellest suurepärasest kanjonist ülemuselt, kes külastas kanjonit mõne aasta eest. Kuna tegevuspaik on üüratult suur, pidasin targemaks ühineneda kohaliku tuuriga, mida viis läbi kohalik Bear Grylls nimega Pete West. Miks mitte usaldada kedagi , kes igapäevaselt näeb parimat läbi selle kanjoni lõpmatute kaljurahnude.

Karijini Rahvuspark või kanjon, kuidas kellegile sobib, asub Port Hedlandist ligi 450km eemal, mis teeb ligi 4 tundi sõitu. Minule tähendas see seda ,et peale reedest tööpäeva olin sunnitud sõitma ööpimeduses Karijinisse, sest tuuri algus aeg nägi ette laupäeva vara hommikut. Sõit venis pikemaks ,kuna viimased 30 km rahvuspargi südamikku oli kaetud kohutava kruusateega. Seega 30km läbimiseks kulus mul keskelt läbi tund aega keset pilkast pimedust. Igaljuhul aega küll võttis ,aga kohale jõudsin. Kohale jõudes , oli terve pisike camping sügavas unes. Polnud midagi parata ja tuli öö autos veeta. Pean ära mainima ,et Karijini on talvisel ajal meeletult külm paik. Ennustan ,et tol ööl langes temperatuur ligi 10 kraadi juurde. Mina oma teesärgiga autos olin sunnitud kütet põletama ,et auto soe püsiks.

Pidasin hommikuni vastu ja algas päev täis seiklust. Sain tuttavaks ülejäänud seltskonnaga, kes võtsid osa tuurist ,kui ka põhijunga Pete Westiga. Tuurist võtsid osa peale minu veel kuus seiklejat, neist 4 ida- austraaliast ja 2 uus meremaalt. Igati tore seltskond täis hakkamist.

Peale pisukest paberimajandust olimegi valmis lahkuma campingust. Astusime tuuribussi peale , mis viis meid omakorda pisemasse campingusse. Sealt saime endale sobiva varustuse – nii soojapidavatest riide esemeist , rakmete ja kiivrini. Mainin veel ära ,et hoiatati ,et vesi kanjonis on väga külm , seega panime topelt soojapidavaid riideid enda selga.

Kõik valmis ja täis hakkamist, viis meid tuuribuss kanjoni lahkmesse. Koht , kus oli võimalik kanjoni lihtsalt sisse marssida ilma erilise varustuseta. Terve kanjoni hallpunane kivimaterjal mida võis näha sisaldab ligi 60 protsenti rauda, seega kivimid on peaaegu nagu üksteise otsa laotud raudplaadid. Tuli olla ettevaatlik , kuna kanjoni põhi oli nagu siledaks lihvitud. Lihvijaks ei olnud mitte inimene vaid vesi, mis tegutses aktiivselt kanjoni sängis sadu-tuhaneid miljoneid aastaid tagasi. Kanjon pidavat olema ligi 3 billionit aastat vana.

Tund-kaks pisut rahulikumat jalutuskäiku läbi kanjoni ja tuli vasti juba esimene katsumus. Seda kohta nimetatakse Knox Gorge-iks. Oli aeg vette hüpata ja näidata ,mis puust tehtud oled. Vesi oli ikka päris külm, seda võis tunda läbi kahe soojapideva ülikonna. Selge see,miks vesi kanjonis on külm ,sest päikese kiired ei ulatu kitsasse koridori ja kohati võib vesi olla ligi 40 meetrit sügav. Ajamöödudes muutus kanjon järjest kitsamaks, nii kitsaks et enam kahele kõrvuti kõndima ei olnud enam ruumi. Jõudsime kohta, mida kutsutakse Knox Freefall –ks. Koht , kus ei olnud muud võimalust kui hüpata/libistada 5m kõrguselt sügavasse konnatiiki. Minu jaoks ei olnud see lihtsalt hüpe, minu jaoks oli see missioon – tuli vedada 3 seljakotti teisele poole tiiki. Esimesena all tiigis ootamas seljakotte ,millega tuli ujuda teisele poole tiiki. See oli minu jaoks oli see paras katsumus, kuid mis parata olin vabatahtlik ja võin uhkelt öelda, et hakkama sain. Knox freefall oli üks eredamaid sündmusi, mis jääb veel kauaks meelde. Kuid väike saladus kammitseb , selle suurepärase koha ümber. Nimelt rääkis Pete West – meie grupijuht , et Knox Freefall on lõks, mida asjatundamatud inimsed ei tea. Lõks sellessuhtes ,et kord kui sealt alla prantsatad ei ole kanjonist väljapääsu. Küll aga on väljapääs erilise ronimisvahenditega, mis meil muidugi ka kaasas oli.

Kohe peale nö. konnatiiki tuli alustada ronimisega alla järgmisesse tiiki , mis oli liiga madal ,et alla hüpata. Jällegi võtsin endale kohustuse minna esimesena. Vaikselt end alla lastes varsti jõudsingi alla , kus oli umbes vesi kõhuni. Kord kui alla jõudsin võis näha päris toredalt suuri ämblikke ja nende kootud võrke, mis panid kohe aju manama mõtted et mis siis kui... kuid tegelikult siin austraalias pole nii hirmus midagi , kui ise neid näppima ei lähe. Seisin ligi pooltundi külmas vees oodates kuni terve seltskond on all. Võin öelda ,et oli ikka pagana külm.

Aga ootamine oli seda väärt, peale neid eelnimetatud katseid oli aeg oma sammud seada Red Gorge, kus ootas meid lõunapaus. Imeline avar koht keset üldist kanjoni kitsikust. Kaetud veega väljaarvatud üks pisike liivasaar kus me ka oma lõunapausi tegime. Suurepärane vaade , vaikses looduses koos suurepärase lõunaga.

Kõhud täis, hea olla, pisut päikese soojust nauditud ..tuli jälle külma vette sammuda. Liikusime ligi 500m kummirõngaste peal läbi kanjoni. Väga uskumatult ilusaid kaadreid sai näha, nii et unustad ära, et vesi on külm. Tuli veel mitu korda katkendlikku maad kanjoni seinte vahel ,seetähendab kord vesi kord maa. See oli üsna kurnav... just kui oled end üles soendanud lähed jälle külma vette tagasi. Peab ütlema ,et terve grupp püsis hästi koos ja keegi ei hädaldanud. Saab ainult kiidu sõnu lausuda Pete Westile , kuna tema on ainuke ,kes teeb tuure turistidele läbi karmi Karijini.

Viimane katsumus oli ronida mööda u. 80 kraadist seina üles. Seda muidugi varsutusega ja ohutult. Pisut juttu ja õpetusi grupijuhilt, oli aeg alustada ronimist nööridega kanijonist üles. Nagu tavaks olin jälle esimene üritaja. Mitte midagi väga rasket , kuid nõudis palju tähelepanu, kuna märgade jalgadega kivid on väga libedad. Kellegil mingeid suuremaid probleeme ei tekkinud ja matkasime edasi läbi kanijoni, kuni jõudsime väljapääsuni.

Pikk päev seljataga peaaegu 9 tundi ujumist, ronimist matkamist läbi lõhestiku. Olime kõik väga väsinud , kurnatud ja läbi vettinud, kuid sellevõrra kogemuste võrra rikkamad. Lisaks sellele oli suurepärane võimalus tutvuda uute inimestega. Minu jaoks lõppes päev veel eriti õnnelikult. Plaanisin algselt samal õhtul pimedas sõita tagasi Port Hedlandi, kuid juhusetahtel tuli Pete West isiklikult mulle vastu ja leidis mulle üheks ööks tasuta ööbimise Karijini telkmajades. Peale selle jäi veel ka jutt ,et lähiajal tekib mul võimalus temaga veel kanjonit külastada. Igaljuhul kui minek kirjutan veel sellest imekaunist kanjonist.

Võtan pika jutu kokku ja võin öelda ,et koht on mainimist ja vaatamist väärt. Uskumatud vaated otse maasisemusest. Sobilik kõikidele ,kes tahavad elus pisut ekstreemsust. Samuti õige koht inimesele ,kes tahab saada oma hirmudest võitu, olgu selleks hirm kõrguse-, kitsate kohtade-, ujumise või mis tahes hirmude vastu.