Vastu kõikidele olemasolevatele jõududele olen jõudnud oma pingutustega Darwini. Kui mitu korda olen sellist sama mudelit kasutanud. Darwin on tõesti hea koht maade avastamiseks. Ideed muutuvad kavatsusteks saades kinnitust just Darwinist. Hea koht raha teenimiseks ning ajaveetmiseks. Pole linn ,vaid tööeluks ,vaid ka heaks vabaaja veetmiseks. Kaunis linn keset metsikut troopilist loodust.
Astudes juba mitmendat korda Darwini lennujaamast otse kindlale pinnale võisin teada ,et sõbrad juba ootamas. Kell oli varahommiku kolme paiku, kui lennuk mind minu Austraalia kodulinna viis. Siit tuleb lause otse sõbra Oskari suust: kodu pole seal kus jope ripub ,vaid seal kus sõbrad asuvad. Legependaarne lause on kasvupinnaks kõigile meeldivale, mis sõpradest välja kasvab.
Öö pimeduses ootas mind vennas, Kaur, Juhani, Maris ning Tõnis. Ennem kui jõudsin juba rääkima hakata olid Tõnis ning Maris valmis mind kohe elamisega välja aitama ning sain nende juures sarved seina lüüa. Peale sellist pikka seiklust ning piinarikast kogemust Austraalia immigratsiooniga võisin veel kaheks päevaks aja maha võtta.
Nädala alguses , täpsemalt järgneval esmaspäeval alustasin tööotsingutega, kus õnn kohe büroo uksest välja paistis. Leidsin tööbüroo kaudu kohe töö sama firma peale, kus eelmine kord lõpetasin. Töö nägi ette nädalast asbesti eemaldamist ,seda korraliku raha eest 29 AUD tunnis. Olin väga meelitatud kiirest tööedust. Töölt Marise ning Tõnise juurde minnes, hüppasin läbi ka YMCA hostelist. YMCA hostel on heategevuslik hostelorgnisatsioon Darwini südalinnas, kus varemgi olin ennast sisseseadnud. Tänu sellele oli YMCA kohe käpp sees ning võisin kohe samal päeval sisse kolida. Parim osa asja juures oli see,et saime vennaga koos ühetoalise elamispinna. Jagada vennaga koos tuba oli just see ,mida ootasingi. Olime jaganud vennaga tuba juba lapsepõlvest saati, seekord aga teise maailma otsas Austraalias. Lisaks veel elab samas hostelist Kaur, Juhani ning meie uued sõbrad Marko ning Oskar. Kes veel mäletab ennem Lõuna Ameerikat oli kõikide meie eluolu muutnud. Muutunud oli nii elukohad kui ka töökohad.
Lähen nüüd pisuke jutust tagasi, et tuua valgust oma tööelust. Nüüd kui juba seda kirjutan olen veetnud 3 nädalat ning pole sõnagi paotanud, kuidas on elu läinud. Paotan järgmistest lõikudest juttu erinevatest töödest ning olukordadest, mis on juhtunud selle 3 nädala jooksul.
Tööd kui justkui oleks, kui mitte pidevalt. Tööd alanud ootamatult ning lõppenud ettearvamatult kiiresti. Mitte et oleksin ise millegi jamaga hakkama saanud, vaid probleemiks on aastaaeg, mida kutsutakse märjaks hooajaks. Märg hooaeg veel kestab ning oodata on mõne nädala pärast ,et ehitus hakkab suurel määral uuesti pihta.
Alustasin kohe esimesel argipäevasel päeval tööotsimist. Hüppasin esimesse tööbüroose sisse, kui olin õige mees õigel ajal õiges kohas. Olin just ennem Lõuna Ameerika minekut töödanud samas kohas , kuhu vajati veel nädalaks töötajat. Vihjeks anti teada, et tegu on asbesti tööga ehk eemaldamisega.
Järgneval päeval läksin juhendatud kohta, kus öeldi ,et tööd on nädalake ja päris korraliku raha eest ,seda 29AUD tunnis, mis polegi väga paha. Jutt aetud kas, öeldi nalja viluks või mitte, et hakkame rannas tööd tegema. See oli see koht kus mõtlesin, et tehakse rumalat nalja. Asbesti töö ning rand - kas minul on mingi vigastus või tõesti alustame asbesti eemaldamist rannas? Ja nii oligi. Kohale jõudes nägi rand välja nagu ikka kohati kivine ning liivane.
Et sellele rumalale jutule natukene valgust tuua ,siis tuleb minna ajalukku. Peale II Maailmasõda ning peale hävitavat tsüklon Tracyt oli tolle aegne linn kõvasti kannatada saanud. Tollel ajal veel ei teatud ,et asbest on inimesele mürgise koostisega ehitusmaterjal ning enamus majad olid just tehtud odavast asbestist. Peale kõiki aastaid ,mil Darwinit räsisid jaapanlaste pommid ning tormid paiskus rannavetesse hulgaliselt tolleaegset asbesti, mis tänapäevni mööda ookeani põhja loksub. Asbesti oldud korjatud samast rannast juba aastaid, kui sellisel suurel kogusel asbestil on ookeanis juba oma koht.
Minu töö nägi ette asbesti üleskorjamist kõige naturaalsemal meetodil ehk korilusel. Asbesti korilus ehk asbesti üleskorjamine oma enda kätega. Mõistliku raha eest justkui naeruväärne töö. Keegi pidi selletöö läbi tegema ning kindlustama ,et olukord paraneb.
Olin üllatunud , et töö ongi nii lihtne. Kõnnid mööda kaunist randa tervepäev ning paned asbesti tükke muudkui kotti. Kuid ei, nagu meie Euroopa on Austraalias karmid reeglid, mida rikkuda ei maksaks. Minu ilus mõte kõnnakust kaunil pehmel liival , muutus kui tehti selgeks , et randa lähme täisülikondades ning maskides. Sel hetkel tundsin end idioodina. Kui rumal on see mõte minna maski ning ülikonnaga randa, kus päike paistab lagipähe ning justkui praeb ajusid pannil. Inimlikkusest ning mõistuse häälest oli palju puudu. Kord korraks ning ideed ideedeks. Minu idee oli selles , et tuleb oma nädalake seal ära veeta ning püüda ellu jääda, sellise halastamatu päikese käes.
Esimene päev möödas ning tunda oli päikese kõrvetust nahal, mis sööbis läbi ülikonna tekitades päikese põletusi. Pea käis korralikult ringi, mis oli kuumast umbes. Õnneks meile oli lubatud teha pikki ja tihedaid pausi, mida me ka igahinnaga ka tegime. Tegime isegi puhkust rohkem ,kui tegime tööd. Näitena pooltundi rannas korjamas ning tunnike pausiks. Vahest oli pausi ajal jutuajamine nii ladus, et ei raatsinud keegi meist minna tööd tegema ning pausid vajusid 2 tunnisteks.
Idiootne tööohutus ei jäänud ka kolmandatele isikutele kahesilma vahele. Tihti tuldi meiega rääkima, et milles on asi. Miks on terve ranna joon karantiini pandud ning miks me oleme rannas ülikondades nagu oleks mingisugune tuumakatastroof aset leidnud. Tegelikult oli tööohtlikus täiesti miniimumis. Vanad asbestijupid olid juba aastatega võtnud paraja lutsukivi kuju ning asbesti tolmust oli asi kaugel. Kõigele pani veel punkti Austraalia kohalik televisioon, kes tuli kohale reportaazi tegema. No tore nüüd teavad kõik ,kes olid need idioodid, kes rannamõnusid nautisid täisvarustuses. Kaamera ees tehes head nägu ning ,et mitte teha midagi rumalat. Polnud isegi mahti perset sügada, kui kaamera kuklas passis.
Teine töö ots nägi ette ühe teise tööbüroo kaudu, kes pakkus ajutist lahendust mööbli vedajatena. Töö nägi ette mööbli vedamist kaunisse 20 korruselisse majja, mis asus meie elamisest 100 meetri kaugusel. Seega isegi oma hostelist võis näha kus meie tööobjekt asus.
Töötasu oli tagasihoidlik 22.5 dollarit , kuid sellest raha , mida oli tol hetkel hädasti vaja. On palju asju ning võlgu ,mida maksta seega ei saanud risti ette lüüa.
Parim osa tööjuures oli ,kui vedasime mööblit korteritesse, mis maksid 2,5 miljonit dollarit. Esmamulje kaunis, kuid olles ise teinud palju viimistlust nägin asja läbi. Kiire remont ning odav lahendus, mida püütakse kellegile maha ärida. Värvitud kipsseinad paistsid kartongi läbi ja täis auke ning kriimistusi, mida oldi püütud uuesti üle värvida. Jättis kahtlaselt müügimehe korteri mulje. Polnud kõik halb korteritest, mis asusid otse ookeani ääres. Korteritest paistis miljoni dollari vaade otse ookeanile, kus kruuiisisid laevad. Võttis päris mitu hetke, kui sain oma silmad töörütmile tagasi.
Kolmas töö sain jälle vahetult ennem teise töö lõppu. Kolmas töö oli veel madalama palgalisem 21 AUD tunnis, mis oli väga vähe. Pidin töötama nii laotöölisena ,kui ka abitöölisena heategevus organisatsiooni jaoks nimega Salvation Army, mis tähendab Päästearmeed.
Läksin kergelt öeldes vooluga kaasa. Ei teinud tööd lõbupärast ,vaid raha pärast ,mida tol hetkel oli hädasti juurde vaja. Olin esimesel päeval üsnagi kindel ,et lahkun seal kiiremini kui isegi arvata võin. Parim osa ,mis selle tööjuures leidsin oli minu paarimees Jim, kes oli rekkajuht. Jim on kusagil 40.dates Uus-Meremaalane, kes elab nüüdseks Austraalias. Enamus päevad alustasime me rekka täis laadimisega ning kauba laiali jagamisega. Tehes juttu oma uue paarimehega selgus , et meil oli palju ühist jututeemat ning võis olla kindel ,et leidsin endale hea sõbra. Rääkisime tihti ning nägin, mis toimus firma lavatagustes toimus.
Heategevusorganisatsioon Salvation Army, polnud enam midagi nii väga puhas nagu tundus. Jim rääkis otsast lõpuni, mis toimub firma siseselt ning milline raha pesu tegelt toimub. Oleme ikka kuulnud , et meil tegutsevad heategevusorganitsatsioonid, kes aitavad elu hammasrataste vahele jäänud inimesi. Firma saab oma nö. kauba või asjad , mida me ootame et edasi jagatakse. Selle asemel, et olla abiks müüakse heatahtlike inimeste annetused halastamatult kauplustes maha. Tegu ei ole heategevusorganisatsiooniga , vaid minu jaoks ketserlike kriminaalidega. Kahju, aga see on selge näide meie maailma ideoloogiast, kus on raha meie jumalaks sellel kirjul planeedil nimega Maa. Mulle oli see igaljuhul kasuks ning tunnen, et sain sealt hea õppetunni, kuidas tegutseb ``heategevus``. Usun ikka ,et kes siin planeedil iseennast ei aita, ei aita mitte keegi. Maailm toidab end seanaha pealt kootud kasumist ning ehib ennast võlts kasukaga.
Minu ja Tanari ruum YMCA hostelis
24 veebruar ehk iseseisvumis päev
McMahon Servicies
Asbest
Salvation Amry
Jim
Astudes juba mitmendat korda Darwini lennujaamast otse kindlale pinnale võisin teada ,et sõbrad juba ootamas. Kell oli varahommiku kolme paiku, kui lennuk mind minu Austraalia kodulinna viis. Siit tuleb lause otse sõbra Oskari suust: kodu pole seal kus jope ripub ,vaid seal kus sõbrad asuvad. Legependaarne lause on kasvupinnaks kõigile meeldivale, mis sõpradest välja kasvab.
Öö pimeduses ootas mind vennas, Kaur, Juhani, Maris ning Tõnis. Ennem kui jõudsin juba rääkima hakata olid Tõnis ning Maris valmis mind kohe elamisega välja aitama ning sain nende juures sarved seina lüüa. Peale sellist pikka seiklust ning piinarikast kogemust Austraalia immigratsiooniga võisin veel kaheks päevaks aja maha võtta.
Nädala alguses , täpsemalt järgneval esmaspäeval alustasin tööotsingutega, kus õnn kohe büroo uksest välja paistis. Leidsin tööbüroo kaudu kohe töö sama firma peale, kus eelmine kord lõpetasin. Töö nägi ette nädalast asbesti eemaldamist ,seda korraliku raha eest 29 AUD tunnis. Olin väga meelitatud kiirest tööedust. Töölt Marise ning Tõnise juurde minnes, hüppasin läbi ka YMCA hostelist. YMCA hostel on heategevuslik hostelorgnisatsioon Darwini südalinnas, kus varemgi olin ennast sisseseadnud. Tänu sellele oli YMCA kohe käpp sees ning võisin kohe samal päeval sisse kolida. Parim osa asja juures oli see,et saime vennaga koos ühetoalise elamispinna. Jagada vennaga koos tuba oli just see ,mida ootasingi. Olime jaganud vennaga tuba juba lapsepõlvest saati, seekord aga teise maailma otsas Austraalias. Lisaks veel elab samas hostelist Kaur, Juhani ning meie uued sõbrad Marko ning Oskar. Kes veel mäletab ennem Lõuna Ameerikat oli kõikide meie eluolu muutnud. Muutunud oli nii elukohad kui ka töökohad.
Lähen nüüd pisuke jutust tagasi, et tuua valgust oma tööelust. Nüüd kui juba seda kirjutan olen veetnud 3 nädalat ning pole sõnagi paotanud, kuidas on elu läinud. Paotan järgmistest lõikudest juttu erinevatest töödest ning olukordadest, mis on juhtunud selle 3 nädala jooksul.
Tööd kui justkui oleks, kui mitte pidevalt. Tööd alanud ootamatult ning lõppenud ettearvamatult kiiresti. Mitte et oleksin ise millegi jamaga hakkama saanud, vaid probleemiks on aastaaeg, mida kutsutakse märjaks hooajaks. Märg hooaeg veel kestab ning oodata on mõne nädala pärast ,et ehitus hakkab suurel määral uuesti pihta.
Alustasin kohe esimesel argipäevasel päeval tööotsimist. Hüppasin esimesse tööbüroose sisse, kui olin õige mees õigel ajal õiges kohas. Olin just ennem Lõuna Ameerika minekut töödanud samas kohas , kuhu vajati veel nädalaks töötajat. Vihjeks anti teada, et tegu on asbesti tööga ehk eemaldamisega.
Järgneval päeval läksin juhendatud kohta, kus öeldi ,et tööd on nädalake ja päris korraliku raha eest ,seda 29AUD tunnis, mis polegi väga paha. Jutt aetud kas, öeldi nalja viluks või mitte, et hakkame rannas tööd tegema. See oli see koht kus mõtlesin, et tehakse rumalat nalja. Asbesti töö ning rand - kas minul on mingi vigastus või tõesti alustame asbesti eemaldamist rannas? Ja nii oligi. Kohale jõudes nägi rand välja nagu ikka kohati kivine ning liivane.
Et sellele rumalale jutule natukene valgust tuua ,siis tuleb minna ajalukku. Peale II Maailmasõda ning peale hävitavat tsüklon Tracyt oli tolle aegne linn kõvasti kannatada saanud. Tollel ajal veel ei teatud ,et asbest on inimesele mürgise koostisega ehitusmaterjal ning enamus majad olid just tehtud odavast asbestist. Peale kõiki aastaid ,mil Darwinit räsisid jaapanlaste pommid ning tormid paiskus rannavetesse hulgaliselt tolleaegset asbesti, mis tänapäevni mööda ookeani põhja loksub. Asbesti oldud korjatud samast rannast juba aastaid, kui sellisel suurel kogusel asbestil on ookeanis juba oma koht.
Minu töö nägi ette asbesti üleskorjamist kõige naturaalsemal meetodil ehk korilusel. Asbesti korilus ehk asbesti üleskorjamine oma enda kätega. Mõistliku raha eest justkui naeruväärne töö. Keegi pidi selletöö läbi tegema ning kindlustama ,et olukord paraneb.
Olin üllatunud , et töö ongi nii lihtne. Kõnnid mööda kaunist randa tervepäev ning paned asbesti tükke muudkui kotti. Kuid ei, nagu meie Euroopa on Austraalias karmid reeglid, mida rikkuda ei maksaks. Minu ilus mõte kõnnakust kaunil pehmel liival , muutus kui tehti selgeks , et randa lähme täisülikondades ning maskides. Sel hetkel tundsin end idioodina. Kui rumal on see mõte minna maski ning ülikonnaga randa, kus päike paistab lagipähe ning justkui praeb ajusid pannil. Inimlikkusest ning mõistuse häälest oli palju puudu. Kord korraks ning ideed ideedeks. Minu idee oli selles , et tuleb oma nädalake seal ära veeta ning püüda ellu jääda, sellise halastamatu päikese käes.
Esimene päev möödas ning tunda oli päikese kõrvetust nahal, mis sööbis läbi ülikonna tekitades päikese põletusi. Pea käis korralikult ringi, mis oli kuumast umbes. Õnneks meile oli lubatud teha pikki ja tihedaid pausi, mida me ka igahinnaga ka tegime. Tegime isegi puhkust rohkem ,kui tegime tööd. Näitena pooltundi rannas korjamas ning tunnike pausiks. Vahest oli pausi ajal jutuajamine nii ladus, et ei raatsinud keegi meist minna tööd tegema ning pausid vajusid 2 tunnisteks.
Idiootne tööohutus ei jäänud ka kolmandatele isikutele kahesilma vahele. Tihti tuldi meiega rääkima, et milles on asi. Miks on terve ranna joon karantiini pandud ning miks me oleme rannas ülikondades nagu oleks mingisugune tuumakatastroof aset leidnud. Tegelikult oli tööohtlikus täiesti miniimumis. Vanad asbestijupid olid juba aastatega võtnud paraja lutsukivi kuju ning asbesti tolmust oli asi kaugel. Kõigele pani veel punkti Austraalia kohalik televisioon, kes tuli kohale reportaazi tegema. No tore nüüd teavad kõik ,kes olid need idioodid, kes rannamõnusid nautisid täisvarustuses. Kaamera ees tehes head nägu ning ,et mitte teha midagi rumalat. Polnud isegi mahti perset sügada, kui kaamera kuklas passis.
Teine töö ots nägi ette ühe teise tööbüroo kaudu, kes pakkus ajutist lahendust mööbli vedajatena. Töö nägi ette mööbli vedamist kaunisse 20 korruselisse majja, mis asus meie elamisest 100 meetri kaugusel. Seega isegi oma hostelist võis näha kus meie tööobjekt asus.
Töötasu oli tagasihoidlik 22.5 dollarit , kuid sellest raha , mida oli tol hetkel hädasti vaja. On palju asju ning võlgu ,mida maksta seega ei saanud risti ette lüüa.
Parim osa tööjuures oli ,kui vedasime mööblit korteritesse, mis maksid 2,5 miljonit dollarit. Esmamulje kaunis, kuid olles ise teinud palju viimistlust nägin asja läbi. Kiire remont ning odav lahendus, mida püütakse kellegile maha ärida. Värvitud kipsseinad paistsid kartongi läbi ja täis auke ning kriimistusi, mida oldi püütud uuesti üle värvida. Jättis kahtlaselt müügimehe korteri mulje. Polnud kõik halb korteritest, mis asusid otse ookeani ääres. Korteritest paistis miljoni dollari vaade otse ookeanile, kus kruuiisisid laevad. Võttis päris mitu hetke, kui sain oma silmad töörütmile tagasi.
Kolmas töö sain jälle vahetult ennem teise töö lõppu. Kolmas töö oli veel madalama palgalisem 21 AUD tunnis, mis oli väga vähe. Pidin töötama nii laotöölisena ,kui ka abitöölisena heategevus organisatsiooni jaoks nimega Salvation Army, mis tähendab Päästearmeed.
Läksin kergelt öeldes vooluga kaasa. Ei teinud tööd lõbupärast ,vaid raha pärast ,mida tol hetkel oli hädasti juurde vaja. Olin esimesel päeval üsnagi kindel ,et lahkun seal kiiremini kui isegi arvata võin. Parim osa ,mis selle tööjuures leidsin oli minu paarimees Jim, kes oli rekkajuht. Jim on kusagil 40.dates Uus-Meremaalane, kes elab nüüdseks Austraalias. Enamus päevad alustasime me rekka täis laadimisega ning kauba laiali jagamisega. Tehes juttu oma uue paarimehega selgus , et meil oli palju ühist jututeemat ning võis olla kindel ,et leidsin endale hea sõbra. Rääkisime tihti ning nägin, mis toimus firma lavatagustes toimus.
Heategevusorganisatsioon Salvation Army, polnud enam midagi nii väga puhas nagu tundus. Jim rääkis otsast lõpuni, mis toimub firma siseselt ning milline raha pesu tegelt toimub. Oleme ikka kuulnud , et meil tegutsevad heategevusorganitsatsioonid, kes aitavad elu hammasrataste vahele jäänud inimesi. Firma saab oma nö. kauba või asjad , mida me ootame et edasi jagatakse. Selle asemel, et olla abiks müüakse heatahtlike inimeste annetused halastamatult kauplustes maha. Tegu ei ole heategevusorganisatsiooniga , vaid minu jaoks ketserlike kriminaalidega. Kahju, aga see on selge näide meie maailma ideoloogiast, kus on raha meie jumalaks sellel kirjul planeedil nimega Maa. Mulle oli see igaljuhul kasuks ning tunnen, et sain sealt hea õppetunni, kuidas tegutseb ``heategevus``. Usun ikka ,et kes siin planeedil iseennast ei aita, ei aita mitte keegi. Maailm toidab end seanaha pealt kootud kasumist ning ehib ennast võlts kasukaga.
McMahon Servicies
Salvation Amry
1 comment:
can you make new one please?
Post a Comment