Istun Junbesi külas olevas pisikeses majutuses. Aknast välja vaadates võib juba märgata lumiseid mäetippe, mille kõrgused küündivad 7000 meetrini. Samuti loodus on pisuke muutunud võrreldes sellega, kus täna hommikul oma teekonda alustasin. On olnud üks raske päev seljataga, täis mäest üles minekut kui ka langust.
Hommikul ärgates tundsin ,kuidas minu vasakukäe nimetissõrm oli jäänud kangeks. Viskasin kiire pilgu peale sõrmele, mis mädadeb juba viiendat kuud. Olen siiani olnud vägagi ükskõikne, kuid tänane hommik oli nimetisõrm mädakoldeid ning pisikesi vesiville täis. Tegu on mulle siiani teadmata haigusega, millel ei tundu lõppu olevat. Tean ainult ,et haiguse pärisin Indiast. Püüan hoida terve matka vältel sõrme puhtana ning tagasi tulles arsti juurde pöörduda.
Lisaks andis Daniil teada täna, et põlved pole esimeses nooruses. Daniilil on olnud põlvedega juba lapsest saati probleeme, kuid sellegi poolest suutis ilusti tänase päeva vastu pidada. Tee on veel pikk ning kestab ligikaudu 21 päeva, kellegi tervise probleemide korral võib pikeneda arvatav aeg.
Eelnevalt juba kirjutasin, et tänane päev oli paras pähkel. Kohe hommikul algas mäkketõus, mis kestis ligi 4,5 tundi. Selle 4,5 tunnijooksul tõusime ligi 1000 meetrit kõrgemale. Kõrgus, millel on juba tõsine mõju inimese üle. Hakkasin pikka mööda tundma, kuidas kopsud enam ei avanenud nii nagu varem. Hapniku oli vähemaks jäänud ning kehad veel toored uues keskkonnas. Teadsime, et Lamjura La on vaid hetkene takistus meie teerajal, seega veetsime pisukese lõuna küla inimeste seltsis ning alustasime jälle alla poole minemist. Et õigesti aru saada, siis mägedes pole ainult üles minemist, vaid ka alla minemist. Kõik oleneb suurelt looduslikust mägede paiknevusest.
Huvitav on vaadata ,kuidas mägede eriküljed eri moodi välja näevad. Päikesest tulnevalt on üks külg masendavalt tühi ning räbal ja teine kaunilt lopsaka taimestikuga. Loodus on tõesti hea teejuht näitamaks teed. Võtta näiteks kasvõi puude sammaldunuid külgi, mis paiknevad põhja poolsel küljel. Peale poolt päeva kestvat tõusu liikusime läbi mägede kuniks kohutsime suure männimetsaga, mis mööda mäe külge alla jooksis. Vaadates puude jämedust võis arvata ,et tegu oli vägagi vana metsaga. Oli männimets küll, kuid mitte selline nagu meie Eesti männimets. Rohelisust ning kivisust oli tunduvalt rohkem. Jämedate tüvedega männid oli paksult sambla karva kasvanud. Vägagi mõnus oli peale pikka päikese käes matkamist leida ennast nõiduslikus männimetsas.
Kahjuks oli tänane ilm vägagi pilves selginemistega, mistõttu häid pilte oli raske püüda. Kord kui päike pilve tagant välja tuli oli tunda ekstreemset UV kiirgust. Kasutasime pidevalt päiksekreemi ning isiklikult ka näoratikut, et kaitsta avatud kehaosi. Olen näinud, mida võib teha mägine päike kahvanägudega nagu mina. Mitte ei muutu näonahk kaunilt pruunikaks, vaid lillaks ning lõpuks ka mustaks. See kiirgus on omaette klass, mistõttu tuleb olla vägagi ettevaatlik UV suhtes. Teine probleem on kuiv õhk, mis muutub meetritega üha kuivemaks. Kuiv õhk aga kuivatab nahka, mistõttu igapäevane naha kreemitamine üsnagi vajalik.
Mägedes on elu täiesti teine, kui algul ette kujutasin. Peaaegu kõik on teistmoodi välja arvatud fakt, et mäed on osake suurest tervikust nimega planeet Maa.
Homme uue hooge edasi järgmisesse külakesse Nunthalasse, mis asub Junbesist ligi 8-9 tunnikaugusel ja 2250m kõrgusel. Seekord ei liigu mitte üles, vaid kokkuvõttes päevavältel alla poole. Nunthala on ainuke variant ,kus teha vahepeatumine ennem Bupsat.
No comments:
Post a Comment