Jääb meelde ja kauaks. Bussisõit, mis lubas meid viia Koh Tai saarele, aga kui mõelda kõige hullem tsenaarium sellele loole. Võtke hetk mõelda, milline võiks näha kõige jubedam bussisõit ning peale seda lugege minu versiooni. Võrrelge.
Kõik super , valmis minema. Kokkulepitud kohas ja enamvähem ajaliselt korrektselt võeti inimesed bussi peale. Kõik bussis reisijad olid pärit väljas poolt Taid, sellele kinnitust andis välimus. Buss kahekorruseline , kena buss - koos plasma teleriga ja õhukonditsioneeriga.
Kuna Namil oli eelnevalt kogemusi Tai bussidega, siis otsustasime kõik väärtusliku kraami võtta bussi kaasa. Levivad jutud , et Tais bussimeeskond varastab reisijate pagasitest asju. Tundus selline jutt , et no minuga ikka ei juhtu. Suured seljakotid otsustasime jätta siiski bussi pagasisse, lukustades kõik triiplukud mini lukkudega, mis tagaks kaitse igati kolmandate isikute eest.
Sõit võis alata - väärtuslik kraam meiega ning pagas lukustatud ,küll aga bussi pagasis. Seadsime, end mugavalt sisse. Väga hea oli ,et sõidu alguses saime näha plasmatelerist 2 filmi. Teise filmi keskpaiku hakkasin kuulma bussist kahtlast lärmi. Just kui bussi käigud ei tööta, kui bussijuht käikevahetas. Midagi oli igaljuhul valesti. Sõit ikkagi jätkus, peale tunniajast sõitu, mil kahtlane heli minuni jõudis otsustas bussijuht bussi peatada. Minu kahtlusel oli tõsitaga. Buss oli tõesti kehvas olekus ja midagi oli puru. Välja minnes ja vaadates, mis toimub sain aimu, et bussil õli lekkis ikka päris julmalt. Niisiis olime kusagil täiesti ei kusagil, buss katki. Mis veel hullem, viis Tai mehikest koos bussijuhiga olid korralikud kapsad. Võis lugeda tontide pilkudest ,et olid segi peaga roolis. Peale tunniajalist parandamist suutsid 5 sigalakku täis mehikest bussi õlilekke kuidagi kokku lappida ja sõit jätkus. Lärm mootoriruumis sellegi poolest jätkus.
Ei hakanud paanikat külvama ja sättisin bussi magama. Üsna külm oli bussis magada, kuna õhukonditsioneer oli koguaeg aktiivne. Bussijuhile oli võimatu selgeks teha, kuna too ei saanud mitte midagi aru ,mida tahtsin öelda.
Natukene nihelemist ja vajusin sügavasse unne. Uni oli hea ja kõik super sõit jätkus. Tugevast mitmetunnilist talveunest äratas mind üles kellegi vali kisa: Koh Tao! Koh Tao! Nonii olime vist sadamas või kusagil lähedal, kus vahetame ehk transporti. Tundus nagu oleks väga kiire ja ruttu bussist maha vaja minna. Läksime bussipealt maha koos Nami ja ühe kanadalasega nimega Cris. Olime pisut segaduses, kuna olime just üles äratatud ja ei saanud tuhkagi aru, mis toimub. Mis juhtus oli see ,et buss lahkus ei sõnagi ütlemata. Ja muideks hetk ennem kui bussiuks suleti visati terve hunnik õllepudeleid uksest välja. Olime tõsises hämmingus ja no ei oska mitte midagi arvata.
Tekkis päris miljon küsimust Mis toimub? Kus oleme üldse? jaja Mis edasi? Polnud ka kellegilt küsida, olime ei kusagil. Polnud isegi kindel, mis külas või linnas meid maha jäeti. Igaljuhul ei mingit teist transporti meid ei oodanud see oli ilmselge. Meid oli jäetud nagu mitte kedagi kusagile päraperse. Istusime maha, et pead kokku panna , et mis edasi. Oodatud teist bussi aga ei saabunud...
Istumise käigus selgus , et Nami suurde seljakotti oli sissemurtud. Lukud puru ja kott läbisegi ära kammitud kellegi poolt. Oli varastatud päris mitu eset. Taskulamp, päikseprillid, pisikesed arvuti kõlarid ja pisemat manti. Uskumatu, et nad oli kõike seda sõidu ajal teinud. Kõigepealt jättes meid kuhugi perse auku vedelema ja siis meie tagant varastanud. Niisiis kõikidele teada,kes Tais bussiga sõidavad: EI MINGIT PAGASIT BUSSI PAGASIRUUMI.
Virisemisest ja hädaldamisest kasu pole kellegil. Tuli hakati kuhugi poole liikuma. Üritasime kohalikega juttu teha ja aru saada kus oleme. Igaljuhul linnas me ei olnud , olime kusagil maantee ääres. Inimesed inglis keelt paraku ei rääkinud. Küll aga said aru , kui näitasime laevapileteid Koh Taole. Hakkasime liikuma suunatud direktsioonis, kõikidel süda kergelt viha ja pettumust täis. Kõndisime ligi tund aega, rasked seljakotid seljas... pagana raske teekond oli. Peale seda tunnilist matka jõudsime alles Choomponi linna, kus asub pisike sadam Koh Taosse. Linna piiril selgus ,et sadam asub 8km kaugusel. Põhimõtteliselt oli meid jäetud 10km kaugusele sadamast. Suudsime teepeal peatada ainukese takso, mis viis meid sadamasse. Maksime lisaks taksojuhile 70B nägu. Sadamas aga selgus, et laeva pilet Koh Taosse on kehtetu, kuna laev/paat oli juba läinud. Tore lugu küll, tuli ka uus laeva pilet osta. Kokkuvõttes läks kõik meile maksma kõvasti aega, raha ja närve.
Tagasi Bangkoki jõudes püüan külastada politseid , kui sellest üldse kasu on. Juhusetahtel kui buss tegi sõidu ajal hädapeatuse,tegin bussist ja osadest mehikestest pilti. Ehk on sellest abi, et tuvastada mõned nendest päevavarastest.
Kohalik mehaanik ning 7 varganäost pöialpoissi
Kõik super , valmis minema. Kokkulepitud kohas ja enamvähem ajaliselt korrektselt võeti inimesed bussi peale. Kõik bussis reisijad olid pärit väljas poolt Taid, sellele kinnitust andis välimus. Buss kahekorruseline , kena buss - koos plasma teleriga ja õhukonditsioneeriga.
Kuna Namil oli eelnevalt kogemusi Tai bussidega, siis otsustasime kõik väärtusliku kraami võtta bussi kaasa. Levivad jutud , et Tais bussimeeskond varastab reisijate pagasitest asju. Tundus selline jutt , et no minuga ikka ei juhtu. Suured seljakotid otsustasime jätta siiski bussi pagasisse, lukustades kõik triiplukud mini lukkudega, mis tagaks kaitse igati kolmandate isikute eest.
Sõit võis alata - väärtuslik kraam meiega ning pagas lukustatud ,küll aga bussi pagasis. Seadsime, end mugavalt sisse. Väga hea oli ,et sõidu alguses saime näha plasmatelerist 2 filmi. Teise filmi keskpaiku hakkasin kuulma bussist kahtlast lärmi. Just kui bussi käigud ei tööta, kui bussijuht käikevahetas. Midagi oli igaljuhul valesti. Sõit ikkagi jätkus, peale tunniajast sõitu, mil kahtlane heli minuni jõudis otsustas bussijuht bussi peatada. Minu kahtlusel oli tõsitaga. Buss oli tõesti kehvas olekus ja midagi oli puru. Välja minnes ja vaadates, mis toimub sain aimu, et bussil õli lekkis ikka päris julmalt. Niisiis olime kusagil täiesti ei kusagil, buss katki. Mis veel hullem, viis Tai mehikest koos bussijuhiga olid korralikud kapsad. Võis lugeda tontide pilkudest ,et olid segi peaga roolis. Peale tunniajalist parandamist suutsid 5 sigalakku täis mehikest bussi õlilekke kuidagi kokku lappida ja sõit jätkus. Lärm mootoriruumis sellegi poolest jätkus.
Ei hakanud paanikat külvama ja sättisin bussi magama. Üsna külm oli bussis magada, kuna õhukonditsioneer oli koguaeg aktiivne. Bussijuhile oli võimatu selgeks teha, kuna too ei saanud mitte midagi aru ,mida tahtsin öelda.
Natukene nihelemist ja vajusin sügavasse unne. Uni oli hea ja kõik super sõit jätkus. Tugevast mitmetunnilist talveunest äratas mind üles kellegi vali kisa: Koh Tao! Koh Tao! Nonii olime vist sadamas või kusagil lähedal, kus vahetame ehk transporti. Tundus nagu oleks väga kiire ja ruttu bussist maha vaja minna. Läksime bussipealt maha koos Nami ja ühe kanadalasega nimega Cris. Olime pisut segaduses, kuna olime just üles äratatud ja ei saanud tuhkagi aru, mis toimub. Mis juhtus oli see ,et buss lahkus ei sõnagi ütlemata. Ja muideks hetk ennem kui bussiuks suleti visati terve hunnik õllepudeleid uksest välja. Olime tõsises hämmingus ja no ei oska mitte midagi arvata.
Tekkis päris miljon küsimust Mis toimub? Kus oleme üldse? jaja Mis edasi? Polnud ka kellegilt küsida, olime ei kusagil. Polnud isegi kindel, mis külas või linnas meid maha jäeti. Igaljuhul ei mingit teist transporti meid ei oodanud see oli ilmselge. Meid oli jäetud nagu mitte kedagi kusagile päraperse. Istusime maha, et pead kokku panna , et mis edasi. Oodatud teist bussi aga ei saabunud...
Istumise käigus selgus , et Nami suurde seljakotti oli sissemurtud. Lukud puru ja kott läbisegi ära kammitud kellegi poolt. Oli varastatud päris mitu eset. Taskulamp, päikseprillid, pisikesed arvuti kõlarid ja pisemat manti. Uskumatu, et nad oli kõike seda sõidu ajal teinud. Kõigepealt jättes meid kuhugi perse auku vedelema ja siis meie tagant varastanud. Niisiis kõikidele teada,kes Tais bussiga sõidavad: EI MINGIT PAGASIT BUSSI PAGASIRUUMI.
Virisemisest ja hädaldamisest kasu pole kellegil. Tuli hakati kuhugi poole liikuma. Üritasime kohalikega juttu teha ja aru saada kus oleme. Igaljuhul linnas me ei olnud , olime kusagil maantee ääres. Inimesed inglis keelt paraku ei rääkinud. Küll aga said aru , kui näitasime laevapileteid Koh Taole. Hakkasime liikuma suunatud direktsioonis, kõikidel süda kergelt viha ja pettumust täis. Kõndisime ligi tund aega, rasked seljakotid seljas... pagana raske teekond oli. Peale seda tunnilist matka jõudsime alles Choomponi linna, kus asub pisike sadam Koh Taosse. Linna piiril selgus ,et sadam asub 8km kaugusel. Põhimõtteliselt oli meid jäetud 10km kaugusele sadamast. Suudsime teepeal peatada ainukese takso, mis viis meid sadamasse. Maksime lisaks taksojuhile 70B nägu. Sadamas aga selgus, et laeva pilet Koh Taosse on kehtetu, kuna laev/paat oli juba läinud. Tore lugu küll, tuli ka uus laeva pilet osta. Kokkuvõttes läks kõik meile maksma kõvasti aega, raha ja närve.
Tagasi Bangkoki jõudes püüan külastada politseid , kui sellest üldse kasu on. Juhusetahtel kui buss tegi sõidu ajal hädapeatuse,tegin bussist ja osadest mehikestest pilti. Ehk on sellest abi, et tuvastada mõned nendest päevavarastest.
No comments:
Post a Comment